Soovitusi nahatöödeks

· Nahka ja pappi lõika tugeval papil, reliinil, vineeril(piki kiudu) või spetsiaalsel lõikealusel.

· Spetsiaalsel lõikealustel on ruudustik, mis lihtsustab naha või papi täisnurkseks lõikamist.

· Lõikamisel kasuta laia ja paksu metalljoonlauda.

· Korrektsete lõikeservade saamiseks lastakse noal liikuda tihedalt vastu terasjoonlaua serva. Nuga liigub lõikamisel vasaku küljega mööda joonlaua paremat serva. Nuga hoia 30 – 45° nurga all. Väga püstine nuga ei lõika, liiga väikese nurga puhul tuleb lõikejoon ebatäpne.

· Vasaku käe sõrmedega suru parajalt joonlauale. Nõrga ja samuti liiga tugeva surve korral võib joonlaud nihkuda paigalt.

· vasaku käe sõrmed liiguvad joonlaua peal kaasa noa liikumisega.

· Ära aseta sõrmi joonlaua paremale servale, mida mööda liigub nuga.

· Suurema koguse ühesuguste mõõtudega papitükkide lõikamiseks valmista rakis, et iga papitükki poleks vaja eraldi mõõta.

· Lõikamist korda seni, kuni materjal on läbi lõigatud.

· Paber lõigatakse läbi alati esimese tõmbega, papp aga mitme tõmbega.

· Papi servad lõikamisel tõusevad üles, mis hiljem voltluuga mõlemalt poolt silutakse.

· Kääridega papi lõikamist välditakse, kuna käärid ei lõika kunagi nii puhtalt kui nuga.

· Ka kõverjooneliste detailide puhul on mõistlik valmistada šabloon ja lõigata noaga.

· Lõiget ära katkesta, muidu tuleb serv egaühtlane.

· Kõverjooni on hea lõigata lühikese teraga kääridega, kusjuures lõigata tuleb lühikeste tõmmetega ja vasaku käega nahka või pappi samaaegselt keerata.

· Täpse paralleeljoone saamiseks märgi kaks üksteisest võimalikult kaugel asetsevat punkti.

· Papist kokkuliimitud karbi servi saad vajadusel tasandada lihvkettal.

· Põhjaservade lihvimisel hoia karpi põhjaga üles (ketas ei rebi põhja lahti)

· Mugav on kasutada ka puitklotsile liimitud lihvpaberit.

· Särfimisel peab töö alus olema tugev ja sile.

· Nuga hoia peaaegu horisontaalselt ja liigub endast eemale.

· Sisselõikamiste vältimiseks muuda särfimise suunda.

· Jälgi, et särfitava naha alla ei satuks nahapuru. See tekitab kõrgemad kohad ja neis punktides võib toimuda naha läbilõikamine.

· Igal õpilasel särfimine ei õnnestu. Särfimata saab rahuldava tulemuse ka siis, kui kasutame õhemat nahka ja papist täitekihte.

· Iga detaili jaoks valmista paberist šabloon, mõõdus 1:1. See võimaldab materjali kokku hoida.

· Aseta ühe töö kõikide detailide šabloonid korraga nahatükile ja vaata kas nahka jätkub, leia parim paigutus. Sirgjoonelised detailid võivad külgneda.

· Šabloonide nahale asetamisel jälgi, et naha paremal pool ei oleks defekte või jäta defekt sobivasse kohta, mida saab hiljem peita, katta vm.

· Märkimiseks saab kasutada hõbedast geelipliiatsit.Märgitud joont saab niiske lapiga koheselt ära pühkida.

· Kavanda soovitud kaunistamisvõtted ja nende õigeaegne teostamine.

· Põletustehnikat kasutades katseta eelnevalt samast nahast proovitükil (iga nahk ei sobi põletamiseks).

· Liiguta põletusnõela sujuvalt. Joonte algus ja lõpp olgu hajuvad.

· Ära peatu joonte tõmbamise ajal.

· Et õhuke nahk põletamisel kokku ei tõmbuks, liimitakse kliistriga alla õhuke joonistuspaber.

· Töid, mille tugevdamiseks kasutatakse pappi (karbid, köited), kasutatakse põletustehnikat pärast nahaga katmist.

· Naha põletamisel tekib sarvaine põlemisel ebameeldiv lõhn. Soovitav kasutada põletustehnikat ventileeritavas ruumis.

· Intarsias sobitatakse kokku ühepaksusi nahatükke.

· Mingi pannoo valmistamisel intarsiatehnikas lõikame nahatüki äärmise serva sirgeks joonlaua abil pärast nahatüki kohale liimimist vähese kuivamise järel ja eemaldame ülearuse riba. Kõrvale liimitaval tükil lõikame serva eelnevalt.

· Servade punumisel aukude märkimiseks võib kasutada perfokaardi auguriba.

· Augud löö auguraudadega puitklotsi otspinnal või augutangidega.

· Liimimisel kasuta aluseks üksteise peale asetatud ajalehti, millest viska üks kiht iga liimimise järel ära või vana ajakirja, mille lehti pööra.

· Nahk kata liimiga ühtlase õhukese kihina.

· Liimiga katmisel liigub pintsel keskelt serva poole, et ei tõmbaks liimi nahatüki alla (paremale poole)

· Kui on vaja naha serv teatud laiuselt liimiga katta, kasuta abipaberit, millega jätad liimitava osa katmata.

· Kui on vaja katta väljalõigetega nahka (ažuurtehnika), siis on parem katta liim nahale väikese poroloonrulliga kergelt surudes (pintsliga tõmmates satub liim avadesse)

· Liim ei tohi olla tükiline, sest tükid jäävad läbi naha paistma.

· Ära karda kliistri või PVA liimi näppudele sattumist (nahka tuleb kinni hoida ka liimiga määritud kohtadest).

· PVA liim kuivamisel klaasistub, seetõttu detaile, mida hilisemal liimimisel tuleb painutada – valmista vahetult enne liimimist.

· Papile (karbid, köited) pööratavad naha ääred särfi õhemaks.

· Kandilise pappdetaili puhul lõika nurk 1 mm ulatuses tagasi.

· Kattematerjali pööramiseks papile kasuta abipaberit ja voltluud.

· Kliister kuivab aeglasemalt kui liim ja võimaldab nahka kauem töödelda.

· Kliistri valmistamiseks võta 100g nisujahu, 2-3 spl rukkipüüli ja sega vähese külma veega, lisa 0,5l vett ja kuumuta pidevalt segades. (Mitte keeta!)

· Detaili nurga kohal surutakse liimiga kaetud nahk voltluu abil vastu pappi. Voltluu ja vasaku käe esimese sõrmega jaotatakse kattenaha kortsud ja silutakse välisserva poolt sissepoole.

· Kunstnahaga katmisel lõigatakse kattematejali servadest kolmnurgad välja, et ei tekiks suuri kõrgeid volte.

· Liimitud detailid kuivata puhaste paberite vahel raskuse all.

· Detailide ajutiseks kinnitamiseks võib kasutada kummiliimi

· Raskustena sobib kasutada jõupaberiga üleliimitud silikaattelliseid.

· Töödeldavale nahale sattunud liim eemalda koheselt niiske lapiga.

· Liimipintsleid hoia tööprotsessis vees. Enne tarvitamist kuivata.

· Kattevärvidena saab kasutada akrüülvärve. Põhitoonid võib lasta segada ehitusmaterjalide poes. Akrüülvärvid sobivad ka kroompargitud nahale.

· Suuremaid nahapindu saab väiksematest tükkidest kokku panna erineval viisil:

„parkett”, „kuusk”, „ameerika ruut”, „virtraaž” jmv.

· Taimparknaha koloreerimiseks kasuta aniliinvärve. (Keeda villase riide värvi kange lahus).

· Aniliinvärvidega töötades kasuta kummikindaid.

· Koloreerimisel väiksemad pinnad kaetakse akvarellipintsliga, suuremad tampooni või harjaga. Kaetakse kiiresti ja ühtlaselt.

· Naha pinda võib kaunistada ka mahuliste värvitäppidega, mis tehakse terava otsalise tikuga, akrüülvärve kasutades.

· Värvi on mugav hoida väiksemates pudelites.

· Värvi väljavalamiseks on otstarbekas kasutada karastusjookide plastpudelite äralõigatud põhju, milles on süvendid ( väikene kogus värvi ei valgu laiali).

· Taimparknahast esemetele säravama ilme andmiseks võib nahka lakkida vedela nitrolakiga, kasutades tampooni.

· Ära kaunista nahkeset üleliigselt. Lase mõjule pääseda naha pinnastruktuur ja loomulik võlu.

· Punumiseks lõika nahariba noa ja joonlaua abil õhukesest nahast. Nahatükk aseta lõikealusele. Esimese lõikega lõikame nahatüki serva sirgeks. Järgnevad naharibad lõigatakse nahatükki paigast liigutamata.

· Kaelaehte tarvis (nooremad õpilased) võivad nahariba lõigata ka kääridega ringikujulisest nahatükist. Nahariba hiljem niisutatakse ja venitatakse. Siin ei sobi liiga õhuke nahk, mis võib venitamisel katkeda.

· Punumisel nahkriba jätkamisel õhenda mõlemad otsad naha pahemalt poolt.

· Kuuma plaadi või triikrauaga ei tohi pressida niisket või märga nahka – see muutub mustaks.

· Materjalina saab kasutada kantud nahktagisid, käkotte, saapasääri jne., samuti mõningaid valmisdetaile (taskud jm.)

· Pea meeles – nahkesemed pleekuvad nii päikese kui ka päevavalguslampide valguses