Nahkehistööde ajalugu

 

        Nahka on inimkond kasutanud aastatuhandeid. Nahast olid kindlasti inimeste esimesed kehakatted, jalanõud. Nahk pakkus peavarju. Nahast nõudest on söödud ja joodud. Nahast tehti noa-, noole ja mõõgatuped, paadid, kilbid, hobusele rakmed, sadulad. Rüütliturniiridel kasutati hobustel ja rüütlitel nahast turviseid, mis olid kerged ja mugavad. Valmistati reisikohvreid, istemööblit, rahakukruid, tubakakotte, uhkeid nahktapeete, raamatuköiteid, lembelaekaid, kroonivutlare, ümarplastikat ja nahkreljeefe.

Teadus, mis uurib nahkesemete ajalugu, kunstilist töötlust eri maades ja erinevatel ajastutel on suhteliselt noor ja sai alguse alles XIX sajandil. Iidsetest aegadest on säilinud vähe nahatöid. Kui keraamika võib pinnases säilida sajandeid, siis nahktööd kõdunevad jäljetult.Raamatuköidetega on olukord parem, aga ka siin on sageli uute moevooludega seoses lastud raamatud uuesti „rüütada”. 1922.a.avastati Egiptuses Kuningate orus vaarao Tutanchamoni hauakamber. Arvukate hauapanuste seas oli ka nahkesemeid – leopardinahast rüü, tabureti nahkkate, nahast nõelatasku ja sandaalid. Need on valmistatud umbes 1350.a. e.m.a. ja on siiani säilinud nahkesemetsest vanimad. Üllatusi võib tulla ka täna ja homme. Iirima riiklik muuseum teatas viimaste aastakümnete  olulisemast arheoloogilisest leiust. 20. juulil 2006.a. leiti iirimaal ühest soost 1200 aasta vanune varakristlik palveraamat. Umbes 800. aastast pärit palveraamatust on säilinud hinnanguliselt paarkümmend veläänpaberist lehte ja veisenahast rahakotitaolised kaaned. Leid kinnitab Iirimaa varakristliku ühiskonna rikkust. Suurte raamatukaunistamistraditsioonidega hiberno-saksi kultuur jättis endast maha mitmeid rikkalikke ja detailitäpseid käsikirju, näiteks Kellsi raamat ja Lindisfarne gospel.

 

        Nahatöö on inimkonna üks vanimaid tegevusalasid. Alguses kasutati parkimata nahka, aga nahaparkimise leiutamine, mis oli pikk arenguprotsess, avardas naha kasutusalasid. Sumerid tundsid IV aastatuhandel e.m.a. juba maarjajääparki. Egiptuse hauamaalingud näitavad, et taimparki kasutati juba 3000 a. e.m.a.Vanad retseptid tunnistavad, et kasutati jahu, õlut, veini, tammepahku. Mineraalpargist vanim on aluna?.., mida osati Hiinas 2000 aastat tagasi. Vana-Egiptuses tunti ka naha värvimist. Nahka värviti punaseks, kollaseks, siniseks, roheliseks. Kollast värvi saadi graanaatõuna koorest. Granaatõuna on kutsutud ka nahaõunaks.

         Assüürlaste ja sküütide ajalugu tunnistab ka inimnaha kasutamist. Viimati kasutati inimnahka koleduslikes fastistlikes koonduslaagrites II maailmasõjas.

          Leiud antiikmaailmas tunnistavad, et nahka kasutati põhiliselt kehakatete ja jalanõude valmistamisel. Rikkalike kaunistustega (kalliskivid, kuld) sandaalidest kuni tugevate sõdurisaabasteni.

           Suurt tähtsust omab nahk kui materjal raamatu arengus. Vastupidav aga samas jäik pergament asendas hapra papüüruse. Juba aastal 1500 e.m.a. kirjutasid juudid naharullidele. Naha töötlemine arenes edasi ja tulemuseks oli painduv ja pehme pärgament, mida sai juba poognateks murda ja kirjutada siis kahele poole. Õmmeldi kokku ja Köited olid nelinurksed. Neid käsikirjalisi raamatuid nimetati koodeksiteks.

Pärgament ei ole pargitud, aga seda on töödeldud lubja, pimskivi, kriidi ja liimidega. Eriti heaks peeti sündimata looma nahka nagu ka  kaasajal kutsuti karakullammastel esile enneaegne sünnitus, et saada parema kvaliteediga karusnahka.

Kokkuõmmeldud poognad hakkasid juba lähenema kaasaegsele raamatule. Alguses asetati kokkumurtud lehed üksteise peale ja ühendati keskelt, hiljem pärgamendipoogen volditi vihikuks ja õmmeldi raamatuplokiks. Nüüd oli  võimalik teha juba mahukaid raamatuid. Kaasaegne raamat on vana vähem kui kaks tuhat aastat. Revolutsiooniks raamatu ajaloos oli trükitehnika leiutamine sakslase Johann Gutenbergi poolt, see levis 1460.aastatel kulutulena kogu euroopas. Alguses oli raamatutes trükitud ainult tekst. Pealkirjad, illustratsioonid ja kaunistatud esitähed tehti käsitsi. Esimesi trükitud raamatuid nimetatakse inkunaabliteks ehk hälltrükisteks. Raamatutootmist mõjutas tugevasti paberi kasutuselevõtt. Paber leiutati Hiinas 1. sajandil ja Euroopasse jõudis paber X sajandil. Eestis hakati paberit tootma XVII sajandil. Tekkisid ka uued köitetüübid. Kott- ehk kukkurköidet kanti vööl. Kettköited olid kasutuses raamatukogudes, kus raamat kinnitati meetrise ketiga lugemispuldi külge. Seoses raamatute „tootmise” suurenemisega hakati kasutama ka lihtsustatud kaunistamisvõtteid. (mustrirullid ja plaatpressid). XV saj. Alguses tekkisid paljudes linnades raamatuköitjate tsunftid. XV sajand on tuntud ka pimetrükitehnika laialdase kasutamise poolest. Esimene kirjalik ülestähendus Eestis on Tallinna raamatuköitjatest aastast 1495. Lk. 59

         Keskaeg on kuulus rikkalike nahkesemete poolest. Tehti noa- ja mõõgatupesid, kroonivutlareid, kammi-, peegli- ja prillitoose, igasuguseid karpe ja laekaid.

XV sajandil alustatakse Hispaanias nahktapeete valmistama. Kuulsaks sa Cordoba linn.Linn oli imekaunis kuivama riputatud hõbedaste ja kuldsete tapeeditükkide tõttu.Tapeeditüki suuruseks oli 75X65 cm. Pargitud nahku töödeldi veelgi pehmemaks leotamise ja  vastu kivi tagumise teel. Sellele järgnes tapeeditükkide hõbetamine ja kuldamine. Kasutati ehtsat hõbepulbrit. Kuldamisel ei kasutatud ehtsat kulda, kullaefekt saavutati salastatud retsepti järgi keedetud kattevärnitsaga. Nüüd järgnes kunstiline töötlemine: ornamendi sissepressimine, maalimine, puntseldamine. Ornamendi saamiseks kasutati suuri puidust sisselõigatud mustriga valtsirulle. Hiljem õmmeldi tükid paanideks ja liimiti seina.

          Korduaanimeistrid hakkasid tegema ka reljeefseid pilte. Need vormiti metallplaadilt või marmororiginaalilt ja neid sai „reprodena” teha mitmeid. Kõrgelt hinnati ka Hispaanias valmistatud nahkpõhjaga toole. Nahast valmistati ka nõusid, mida ei suutnud isegi keraamika kohe välja tõrjuda. Tuntud on Inglismaal valmistatud nahknõud alates keskajast kuni XVIII sajandini välja. Need ei olnud küll erilised meistritööd, aga rahva seas hinnatud. Tuntud on õllekruus Black Jack. Omadussõna „must” on tulnud hilisemal ajal kui kanne hakati seest pikitama. Pigiga on kaetud ka kaasajal mustast metallist õlleankruid, mis muidu oleksid roostetanud ja õlle maitset rikkunud.

         XIX-XV sajandi omapärasteks nahkesemeteks olid armastustemaatilised lembelaekad. Rüütlid pakkisid neisse kaunidesse laegastesse hinnalisi kingitusi oma kallimatele. Nende laegaste dekoori motiivideks olid armastussümbolid : jänes, lõvi, ahv, koer, pelikan jt., mis pidid näitama truudust, ihalust, vaprust, igavest armastust jne. Sageli on neil kujutatud armunud paarikesi väänlevate taimede, lillede ja tekstilintide keskel.

XIX sajandil rajati Eestis mitmed trükikojad. Nende juures tegutsesid ka köitekojad, kus tavaliselt tehti lihtsaid ja odavaid köiteid, kuid eritellimisel ka unikaalseid. Tuntud olid Laakmanni ja Ungeri trüki- ja köitekojad. Nendes said esimesed koolitused paljud eestlased, kes hiljem läksid tööle  ja teadmisi täiendama Peterburi, riiga ja Saksamaale. Tähtsal kohal on Sankt Peterburg, kus paljudest eestlastest (M.Uleman, E.Hakkaja, K.Saarna, A.Tuvik, P. Kippik, J.Kippik) said hinnatud meistrid ja kunstnikud, sealhulgas ka Eduard Taska, kelle nimi on Eestis üldtuntud, sest temaga saab alguse Eesti rahvuslik nahakunst. Eduard Taskat võib pidada Eesti professsionaalse nahakunsti alusepanijaks. Temas olid ühendatud loov kunstnik ja edukas eraettevõtja, organisaator ja oma ala entusiast, kes viis sellealase õppetegevuse kindlale alusele ja lõi tehnilise baasi laiemaks tootmistegevuseks, mis tingis nahakunsti kiire arengu Eestis. 1916.aastal asutas E. Taska Tallinna Kunsttööstuskooli raamatuköite ja papitöökoja, 1923. a. novembris alustas tegevust õppetöökoda, mille kõrvale avas 1933.a. ka tööstuse. Algul oli Taska ise kõigi üksiktellimuste kavandite autor, 1924.a kutsus ta tooteid kujundama graafik Günther Reindorffi. Nahatööde kujundus põhines enamjaolt etnograafiliste motiivide rakendamisel, eeskujuks olid lillornament ja geomeetriline vöökiri. Taska teeneks võib lugeda ka lõiketehnika taaselustamist ja moderniseerimist, millega pandi alus mitmekesisema värviskaala kasutamisele, mis seni oli peaaegu monokroomne. Esile tuleb tõsta E. Taska töökoja toodete tehnilise teostuse korrektsust, mis viisid nahakunsti eesti tolleaegse tarbekunsti esirinda ja äratasid tähelepanu ka Euroopas. Viimane teadaolev välismaise kriitika hinnang Taska tööde kohta pärineb Pariisi dekoratiivkunstnike näituse päevilt 1938.aastast. Prantsuse kunstiajakiri "Les artistes d'aujourd'hui" kirjutab: "See meister-raamatuköitja pani Kunstnike-dekoraatorite salongis välja väga kauneid elegantses ja peenes stiilis valmistatud töid. Nende heast, painduvast ja siledast materjalist köidete juures tuleb hinnata tähelepanuväärselt täiuslikku tehnikat. See on võimaldanud valmistada kunstiteoseid, mis mitte ainult paeluvad vaadet oma plastilise väärtusega, vaid tekitavad peagu aistilise mulje, nii suurepäraselt on nahk välja töötatud ja nii pehme käe puudutusel. Taska oli esitatud ka Balti riikide paviljonis Pariisi maailmanäituse ajal väga kauniste töödega ja asub Eestis mõõduandval seisukohal niihästi kunstiteoste loojana kui ka kunstiõpetajana … Taska, kes on õppinud Pariisis, Münchenis ja Peterburis enne maailmasõda, näeb oma jõupingutuste tulemusena suurt menu, mida täiel määral väärivad ta algupärased ja võrratult kaunid loomingud." Seoses nõukogude okupatsiooniga konfiskeeriti 16.juulil 1941.a. E. Taska varad ja ta suunati Venemaale vangilaagrisse, kus ta 1942. aastal suri.Pärast sõda E.Taska töökoja baasil loodi Kunstitoodete Kombinaat  (hiljem “Ars”)

E. Taskaga hakkab konkureerima Adamson-Eric, kellest sai 1937.a.Jüri Kodrese nahaateljee ainukujundaja. Taska tasakaalukusele vastanduvad kirkad värvid, stiliseeritud figuurid, rahvakunstimotiivide  vaba käsitlus.

1925.aastal lahkus E.Taska Riigi Kunsttööstuskoolist ja tema asemele asub Adele Reindorff (1901-1994), kellel on suur osa kooli ja nahakunsti osakonna väljakujundamisel ja heade oskustega kaadri õpetamisel. Arendab välja lakoonilise rahvakunsti ornamentikast lähtuva stiili.

Aastast 1948 algas nõukogude võimu ideoloogiline surve kunstnikele. Kunstnikke süüdistati natsionalismis, formalismis. Terve rida kunstnikke heidetakse välja Kunstnike Liidust. Enamik tehnikaid muutusid tarbetuks, sobis ainult realistlik nahavool. Täideti suuri riklikke tellimusi, mille loomiseks moodustati kunstnike brigaadid.

Pärast Stalini surma muutus olukord vabamaks. Hakati kasutama rikkalikult erinevaid tehnikaid, mõju avaldasid välissidemed ja külalisnäitused. Nahkehistöö eriala oli lõpetanud suurearvuline kunstnikepere. Kaalu Kirmest sai tuntud pedagoog ja tarbekunsti ajaloo uurija.

Hakati eksperimenteerima jällegi tehnikatega. Tekkisid sidemed teiste maadega, levisid välismaised kunstiajakirjad, külastati külalisnäitusi. See  oli nagu “jaluletõusmise”periood. 1950.aastate alguses tegutsesid aktiivselt H.Reimo, V. Jõeste, J. Koppel, Adamson-Eric. H. Reimolt on pärit kuulsad “Kalevala” ja “Kalevipoeg” köited.

Minni Patune (s.1918) kasutas ulatuslikult köidete tiitelkirja dekoorina ja töötas paarkümmend aastat “Arsi” nahakunstiateljee kunstilise juhina.

Elgi Reemetsa (1910-1987) looming näitab selle perioodi avardunud tingimusi. Oli küll õppinud  keraamik, aga jättis sügavad jäljed metalli-, naha- ja vaibakunsti. Kunstnik hakkas kasutama rahvaluuleainelisi humoorikaid jutustusi. Nendel aastatel tegutsesid aktiivselt ka Ella Külv(1921-2003) ja Aino Lehis (s.1928). Ella Külvi tööd on jõulised, monumentaalsed, A. Lehise tööd aga paeluvad oma lüürilisusega.

1960.aastatel ilmub naiskunstnike sekka Bruno Tomberg oma askeetliku-meheliku loominguga. Samal ajal kujuneb ka Tartus oma nahakunstnike koolkond – M.Kuke (1926-2002), E.Raendi (s.1932), Eva Teemant (s. 1928), Inge Malin (s. 1928). Samal ajal alustab tegevust Endel Valk-Falk (s. 1932) kunstilise juhina Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi galanteriiosakonnas. Kunstnik pööras suurt tähelepanu masstoodangu kuntstilise taseme tõstmisele. Võttis kasutusele lõiketehnika asemel joontehnika, et töömahtu vähendada ja tooteid odavamaks muuta, “avastab” Eesti nahakunstile taas batikatehnika. Hiljem tegeleb E.Valk-Falk restaureerimisprobleemidega.

Üheks omanäoliseks kunstnikuks on Elo Järv (s. 1939). Muu loomingu kõrval tuntakse teda kui kunstnikku, kes tegeles suuremõõtmelise nahaplastikaga, mis lähenesid vormikäsitluselt sürrealismile. Need tööd on leidnud koha paljude ruumide interjööride kujunduses.

Urve Arrak (s. 1938) on loonud omapäraseid suuri nahkvorme (mänguasjad- istemööbel) ja popkunstile omaseid (käekujulisi) karpe.

Kaja Kits-Karm (s.1937) loomingust meenuvad eelkõige nahale omase koloriidi ja faktuuriga nahkvaibad.

Riina Kermik (s. 1953) kasutas nahka koos teiste materjalidega ja lõi pilkupüüdva värvilahendusega seinapannoosid.

1980-1990 aastateast on teinud ruumilisi objekte  Urmas Orgusaar, Tiina Piisang, Leanika Korn.. Urmas Orgusaar (s. 1944) lisab nahale teisi materjale – takunööri, merest leitud vettinud ja uhutud puitu.

Mall Mets (s. 1946) meenub näitusekülastajatele oma värvikate pikkade ja kitsaste nahkpannoodega.

Sirje Kriisa (s. 1950) teened üheksakümnetatel aastatel olid Eesti köitkunsti arengus andeka kunstnikuna, rahvusvaheliste sidemete loojana ja kunstielu organiseerijana (hõbemedal 1998.a. rahvusvahelisel köitekunsti näitusel Itaalias, Urrugne linna medal V köitekunsti biennaalil Saint Jean de Luzis).

Tiiu Vijar (s.1942) on pööranud tähelepanu kõige muu kõrval köidete eripärasele vormiotsingutele.

Urve Varik (s. 1940), Rita Tänav-Veldeman (s. 1947), Liia Saluvee (s. 1950) jt.  hakkasid nahale lisama puitu, metalli ja kasutama esile pürgivat ornamendi ja kirjakujundust.

Reda Marks (s. 1950) ja Anne Sander (s. 1942) ja Krista Sander (s. 1942) jt lõid popkunsti sugemetega töid.

Kõrvuti eksperimenteeriva suunaga oli kõrgel tasemel 1979.-1980. aastatel vana traditsiooniline nahakunsti laad, mida esindasid silmapaistvad kunstnikud – Professor Ella Summatavet (s. 1939), dotsent Ivi Laas (s. 1940), professor Illu Erma (s. 1952), Naima Suude (s. 1932), Ruuda Maarand (s.1936), Luule Maar (s. 1938). Tiiu Mäger (s. 1942), Kiira Kadarik (S. 1938), Eve Vetemaa (s.1942), Rutt Maantoa (1955).

Koos Eesti Vabariigi taassünniga toimusid suured muutused, töö lõpetasid paljud tootmisbaasid. 1993.a. loodi Eesti Nahakunstnike Liit, kelle ülesandeks on naha- ja köitekunsti traditsioonide säilitamine, arendamine ja tutvustamine.

Esimene rahvusvaheline näitus oli 1993.a. Kopenhaagenis, kus Eesti nahakunstnikud (H.Alla, S.Kalda, I. Laas, S. Kriisa said kiitva hinnangu.

1995. ja 2000. aastal toimusid Tallinnas rahvusvahelised köite-  ja kalligraafianäitused “Scripta manent”. Kui esimesel näitusel oli meie kunstnikel kõrge kujunduslik tase, aga köite strukturaalne teostus  jäi maha köite rahvusvahelistest nõuetest. Teisel näitusel hinnati eestlaste tultmusi kõrgelt.

Lennart Mänd (s.1968)  täiendas end Saksamaal just köitekunstis ja tõi sealt uusi tuuli: uued materjalid – plastik, naelad-poldid, klaastorud jm. Kunstnik  jõudis iseseisva kunstiala – raamat-objekt- loomiseni.

Kaasajal on kadunud huvi traditsiooniliste nahatoodete – karbid, märkmikud, külalisraamatud jt. vastu, seetõttu on hinnatud nahakunstnike Pille Kivihalli (s.1964) ja Jane Rannametsa (s. 1963)  tegevus Katariina Gildi Nahakojas.

1990. ja 2000. aastatel näidatakse uusi võimalusi suurte seinapannoode ja ruumiliste objektide loomisel. Toimusid näitused “Nahk ruumis” (1991), “Tühi kott” (1998), “Kammpäkk” (1999), “Pilt ja raam “ (2001).  Vanade tegijate kõrval torkavad silma noored andekad kunstnikud L.Mänd, R. Haljasmäe, kes on võtnud kaasutusele palju mittetraditsioonilisi materjale.

Tiina Piisang (s.1957)  on tuntuks saanud köidete kui objektide loomisel ja saanud tunnustust rahvusvahelistel näitustael (“Scripta manent” 2000, Vilniuse köitenäitus 2001. Macerata köitenäitus 2002).

Leanika Korn (s.1960) on loonud ekspressiivseid nahkobjekte ja tuntud veel originaalsete nahkgalanteriiesemete kujundajana.

Eve Kaaret (s.19699) on loonud isepargitud nahkadest “ürgseid” reljeefe.

          2004.a. korraldati Eesti, Läti, Leedu nahakunstnike ühisnäitus  „Lembelaegas” Adamson-Ericu Muuseumis Tallinnas. Näituse esimene saalis toretses hämaras üksinduses 15. sajandist Prantsusmaal valmistatud lembelaegas (Offenbachi Nahamuuseum). Kaasaegsed kunstnikud on  toonud sajandite vanuse teema kaasaega, seda avardanud, vaadanud väikese iroonia, kitsam armastusteemale on lisandunud sõpruse, sümpatia ja mälestused. Leidus palju erinevaid vormilahendusi: karikakraõis - armastab, ei armasta (Pille-Riin Dolenko), Mall Metsa jänkuke, Evelyn Toomistu Sokolaaditahvlist kaanega karbike, klaver kahe tooliga (Jolana Laidma), Eha Agu puidust nahkrihmadega kast CD.de hoidmiseks, Tiiu Vijari südamekujuline karbike – tehnika ja teostuse tippsaavutus. jne. Pakuti toredaid vormilahendusi ja meisterlikku tehnikate kasutamist

Kasutatud kirjandus:

1.     Inge Teder „Naha- ja köitekunsti ajalugu“ Eesti kunstiakadeemia 2004

2.     Leida Väli.Kaalu Kirme “Nahkehistöö”, 1988

3.     Internet.